Staatika mõiste

Kõik masinad, mehanismid ja ehitsised koosnevad detailidest, osadest ja konstruktsioonidest, mis kasutamise käigus ei tohi purunda ning oluliselt oma kuju muuta. Sellest tulenevalt on projekteerimisteoooriate arenamisel ja käsitlemisel ehitusvaldkonnas ajaloo jookusul väljakujunenenud üldteoreetiline õppaine, mida nimetatakse tehniliseks mehaanikaks.

Seda ainet pevad tundma kõik spetsialistid, kes tahavad tulevikus tegeleda mahuliste objektide projekteerimisega.  Siin defineeritakse põhimõisted, mis on üheselt arusaadavad ja seda on vaja sellepärast, et teatud terminitel kõnekeeles võib olla palju erinevaid nüansse. Siin aga vabastatakse keel spetsiifilistest tähendustest ja järgi jääb ruumiline kujund, mis on meie mõistes lihtustatud ja kõigilie loodetavasti aruasaadavam.

Õppemetoodilistel kaalutlustel jagatakse tehnilise mehaanika kursus tavaliselt kolme valdkonda. Teoreetiliseks mehaanikaks, tugevusõpetuseks ja ehitusstaaikaks.

Tehnilises mehaanikas käsitletakse põhimahus dünaamikat, mis uurib liikumist koos seda põhjustava jõuga. Vähesele määral vaadeldakse ka staatikat ja kinemaatikat. Kinemaatika on teadus, mis uurib liikumise geomeetrilisi probleeme.

Tugevusõpetuse käigus vaadeldakse kehasid deformeeruvatena ja mingites olukordades ka purunevatena. Siin loobutakse keha absoluutse jäikuse mõistest, mis on aluseks teoreetilise mehaanika õppimisel.

Ehitusstaatika käigus vaadeldakse selliste kandvate konstruktsioonide nagu talade, postide, fermide (varrassüsteemide) kujupüsivust. See on teoreetilise mehaanika osa, mis määrab jõude vahekorda tasakaalu korral. Staatika erineb selle poolest, et siin käsitletakse konstruktsioone liikumatutena ehk staatilistena. Või kui toimubki mingi muutus, siis on see väga pikaajaline.

Meie käsitleme mahu piiratuse tõttu põhiliselt ainult staatikaga seonduvaid probleeme. Kunaga aga kutsehariduses rakendatud ehitusfüüsika ainekava näeb ette mingil määral tegeleda ka dünaamika ja kinemaatikaga, siis teeme, seda selle sama peatükki raames.